Hommikul siis vara üles et jõuda 7-sele lennule. Pool und veel silmas kui taksoga lennujaama kihutasime - takso lendas 140 –ga mis oli jälle midagi uut.

Lend Yangoni võttis ca 2 tundi. Lennukis oli küll vaid paar kohalikku aga ülejäänud turistid olid kõik kõrvalmaadest nii et meie ainukestena valgenahalised.
Lasime siis end taksol kesklinna sõidutada. Liiklusvahendid siin linnas olid ikka tõelised liikuvad plekikärakad mitte autod.
Esmane ehmatus lõi ikka täiega pahviks, võttis ikka nac aega enne kui mingile selgusele sai kuhu me õieti olime sattunud. Pool elanikkonnast olid indialased, kõik mehed kandsid seelikumoodi asju nagu indiaski (nimetatakse vist longyi), naised ja lapsed määrivad oma nägu omavalmistatud thanaka puust tehtud puudriga päiksekaitseks, peale mida paistab nägu nagu pahtliga kokku määritud. Nagu indiaski närivad mingit rohelise lehe sees olevat tubaka-alkoholi-sidrunikivide segu nii et suu koguaeg täis mingit punast jama. Peale närimist sülitavad nad selle jama kuhugi maha, nii et terve linn on neid punaseid plekikesi täis. Räpane nagu India - olin oodanud totaalselt miskit muud. Aga jah egas meil ju polnud selget pilti mis maa see õieti on. Teadsin vaid varem seda et seal palju rahutusi ja et seal valitseb hunta militaarkord. Ja vahepeal kahtlesime juba kas ikka tasub sinna minna. Lõpuks oli meie otsus et mis iganes seal ka on me lähme sinna.
Selle otsuse õigsuses veendusime üsna kiirelt. Nii et kui kellegi on küsimus oma reisiplaane sättides et kas see maa lülitada oma reisinimekirja või mitte siis igal juhul on see koht kuhu kindlasti peaks minema.
Olles esimesest ehmatusest üle saanud ja suheldes veidi kohalikega leidsime lõpuks ka koha kus raha vahetada, ei saanud küll parimat kehtivat kurssi aga nojah, mis seal ikka. Otsustasime ka, et kuna meil on niivõrd vähe aega selles hämmastavas riigis siis paneme kohe samal päeval edasi oma esmase sihtkoha poole milleks on Bagan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar