Kohe keset linna kõrgus mäe otsas mingi tempel, ronisime sinna päikeseloojangut vaatama ja sealt oli ka väga hea vaade linnale. Õhtul kella 4-st kolis siseturg ümber peatänavale kuni kella 10-ni. Pole elu sees nii suurt ja nii vaikset turgu näinud, üksikud huvilised, keegi midagi ei räägi, piinlik vaikus turul, keegi midagi kõva häälega ei paku. Peale 10-t kadus turg sama vaikselt nagu ilmus. Mingit suuremat ööelu selles linnas ei leidnuki va paar baari mis samuti pakkusid joogipoolist vaid 12-ni.
Järgmisel päeval tegime jalutuskäigu jõekäärus ja külastasime kuningapaleed. Tuk tuki vennad pakkusid kõik trippi 30 km kaugusele waterfall-i vaatama aga me ei viitsinud, sest suure tõenäosusega seal jällegi vaid mingi nirekene praegusel kuival ajal.
Linna peal kallasid lapsed ämbritega möödujaid veega üle ja soovisid head uut aastat.Leidsime ka koha kus sai sauna minna, „Lao Red Cross“, mis kujutas endast aurusauna mis oli rikastatud igasugu ürtidega. Päris hea sai, korraks peatas isegi higistamise.
Õhtul kordus jälle sama turuvärk. Ja see valus vaikus hakkas juba vaikselt närvidele käima, vaikuses kostus vaid oma tuk tukis pikutavate tegelaste vaiksed sosinad või hüüded et äkki soovid midagi…. mida iganes.Kiire otsus jälle, et edasi järgmisse linna.
Olime vahepeal ka uurinud et kas on lahti kõige põhjapoolsem piiripunkt, raamat ütles et see pole avatud välismaalastele, aga kui otsid seikluseid siis peaks kuidagi ikka võimalik olema ning samuti kõik turistiinfo kohad väitsid et kui viisa on siis saab läbi. Kui läbi ei saa siis see tähendaks mitmepäevast tagasiteed. Meil oli viisa olemas nii, et ei tohiks probleeme olla, seega võtsime suuna põhja ja järgmisse linna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar