Teisipäev, 27. mai 2008

Haputale - Sri LAnka

Hommikul olime juba 7 paiku bussijaamas ja üritasime leida bussi mis meid Haputalesse viiks aga kuna otse siit bussi ei läinud siis hüppasime juba liikuva bussi peale mis viis meid sihtkohast vaid 10 km kaugusele. Kella 11 paiku olime juba sihtkohas.

See lahe mäeharjal asuv mägilinnake on vaid 1580 m kõrgusel aga sellist vaadet nagu siit avanes igast linna punktist pole selle tripi jooksul kordagi näinud. Leidsime raudteejaama lähedalt väga laheda hotelli suure rõdu ja vaatega mägedele (mitte et me sellest vaatest väga hooliks kuna tavaliselt lahkume poolpimedas ja tagasi jõuame samuti poolpimedas või isegi hiljem). Teised hotellid selles linnas jäid juba paari kiltsa kaugusele.

Et mitte aega raisata siis panime kiirelt paar saiakest põske ja võtsime suuna ühe ca. 20 km kaugusele 171 m kõrguse Diyaluma kose juurde. Nagu ikka ei oska kunagi aimata kaua üks ettevõtmine võib aega võtta, nii seekordki. Jõudsime linna tagasi alles 4 tundi hiljem, millest kose uudistamine võttis vaid ca pool tundi.

Kosk ise oli küll suht kesine praegusel kuival ajal aga sellegipoolest oli paras vaatepilt. Ronisime üles kose jalamile mööda hiigelsuuri kive, tagasi alla jõudes olid riided parasjagu märjad. Tunne oli päris tühine seistes seal kose lähedal ja üritades midagi pildile saada.




Tagasi linna jõudes jalutasime veidi linnast välja et teha mõned pildid sealt avaneva vaatega. Ei jõudnudki kaugele kui sekunditega rullus taas udu üle mäekünka ja jällegi ole pildistamine selleks korraks läbi.


Kella 6 paiku õhtul kui linna peal jalutasime oli väljas tegelikult veel valge aga linn nii paksu udu sees et nähtavus oli vaevalt 5 meetrit, midagi täiesti uut meie jaoks.

Täiesti sürr oli mööda linna jalutada.


Kuna see uduteema on siin pidev probleem siis parim vaatepilt pidi olema ikkagi varahommikul. Ajasimegi siis end 6 paiku üles et võtta teekond ette 11 km kaugusel asuva Dambatenne teetehase poole mis on loodud 1890. Selle asutas Sir Thomas Lipton, nimi ilmselt ei vaja kommentaare.





Kuna esimene tööliste buss sinnapoole liikus alles pool 8 siis hakkasime vaikselt jalutama et nautida päikesetõusu teeistanduste vahel. Kuskil poole tee peal korjas buss meid peale ja toimetas tehaseni.


Aga enne kui tehast külastama läksime võtsime udu kartuses kiirelt teekonna ette tehasest 8 km jalutuskäigu kaugusele mäetippu läbi teeistanduse kohta mis on tuntud Lipton’s Seat nime all. Fantastilised vaated teeistandusest ja teenoppijatest nendel väljadel kattusid kiirelt jällegi uduga minutite jooksul kui olime vaid jalutanud ehk kilomeetri. Teadmatuses kas on üldse mõtet edasi jalutada otsustasime siiski lõpuni minna.



Ja see oli õige otsus, kui olime jõudnud poolele teele jõudsime ka udust välja. Edasi jalutasime kui muinasjutus, lõputud teeväljad. Igal sammul teenoppijad kes naerulsui sind tervitavad. Ja jõudes tippu võib öelda et siit avanesid lahedaimad vaated mida ma selle tripi jooksul näinud olin. Ühel pool vaade teeistanduse väljadele ja teisel pool ca kilomeeter allpool kaljuserva asetsev maastik. Hea ilmaga olevat sealt isegi ca 150 km kaugusel olev ookean näha.













Veetsime siin päris pikalt aega kuni kiirelt hakkas taas udu kerkima eikuskilt. Vaade ookeani poole mattus valgesse vatti ja lakkas olemast. Vaade teeväljadele jäi endiselt alles. Kui olime isu täis vaadanud siis hakkasime tagasi jalutama. Nüüd tundes teed juba paremini oskasime mõningaid sikksakke vältida ja veidi lõigata.









Kolmandikul hääletasime allatulevat traktorit ja läks õnneks, saime peale.



Võtsime ka alla jõudes ette tutvumise tehasega. Saime siin veidi lähemalt näha kui eelmises kohas seda tee saamise lugu.

Keskpäevaks olime linnas tagasi. Väike lõuna ja otsustasime uurida sellist 20 km kaugusel asetsevat linna nagu Ella. Oodates bussijaamas bussi leidis meid üles üks kohalik taksojuht keda juhuslikult eelmisel õhtul olime sõpradega sulgpalli mängimast tabanud kohalikus spordisaalis. Ütles et läheb ka selles suunas ja et viib meid poolele teele. See pool teed poolitati veelkord ühe õllebaariga, kus seesama sulgpalliseltskond pluss veel mõned tinutasid. Kõigil tundus olevat vaba päev kuigi oli vaid alles neljapäev ja keskpäev. Meile pakuti kohalikku õlut ja kohalikku kookosenapsu veidi.

Edas paigutati meid maha ühe massazi salongi juurde kus neil õnnestus meid pehmeks rääkida ja nii me jäimegi sinna. Peale õlimassazi topiti meid steam bath-i kus me nagu kirstus lebasime – ainult pea oli kirstu otsast väljas, ning peale seda veel poolkülma herbal saunasse juhatati.



Lõpuks kui sealt välja saime otsustasime ikkagi Ellasse minna. Seal oli palju vaatamisväärset aga kuna aega oli vähe siis jäi sõelale Ella Rock, ca 7 km linnast. Jalutasime siis mööda raudteed asja suunas kuni muuseas jooksis vaikselt järgi üks kohalik. Seletas et märgitud rada raudteest kõrvale on 4 km pikka aga ta viib meid 2 km rada pidi kiiresti kohale. Mõeldud tehtud.

Vana oli ca 70 aastane aga kappas nagu jänku meil ees ja tal jäi veel aega teelt kive minema loopida ja oksi murda. Meil keel vesti peal aga tema endiselt tükk maad meist eespool. Lõpuks olime päikeseloojanguks mäetipus mille kõrgus oli ca 1520 m. Fantast vaade jällegi.





Kui me oleks pikemat rada läinud siis oleks ilmselt jäänudki kottpimedas metsa.

Tagasi raudteele jõudes ootasime ära rongi ja saime rongiga kohe oma hotelli ette.

Siin mägedes on inimesed täiesti teist masti, kohe eriti lahedad ja sõbralikud, kahju kohe lahkuda. Ja neid vaateid ei võta kuidagi kaamerasse.

Ja see nende pearaputamine küljelt küljele nagu Indiaski teeb palju nalja, saa sa siis aru kas see on jah või ei, kuigi see pigem neil ikka vist noogutamine on.