Taas Yangon - Myanmar

Vihma sajab juba pikemat aega. Kohale jõudes sai tehtud väike uinak lootuses et vihm jääb järgi aga ei midagi. Ajasime siis kilekad selga ja läksime linna peale kohalike vaatamisväärsustega tutvuma. Sai külastatud Swedagon Paya-t e. pagodat e. templit. Üks kõige kuulsam selles linnas. Tagasi tulles sai võetud turult veidi puuvilju hotelli kaasa, päris hea. Vihma aga ei andnud ikka järgi. Tagatipuks olime taas hotellis ilma elektrita. Tegime siis veel ühe uinaku ja läksime välja.

Sõitsime õhupalliga üle templi :):):):) kes tahab see usub.

Ja nagu näha on sellel templil ka oma õllepruulimiskoda :):)

Kohalik suurim turg.

Suurem osa kohti on siiski varustatud juba statsionaarsete generaatoritega selleks puhuks. Jäi küll täpsustamata aga tundus et elekter oligi ära ülepäeviti. Lõpuks jõudsime välja ühte klubisse, teenindajad jooksid ette ja taha. Tellisime siis kannuga õlut ja isegi see valati meie eest klaasi, kui kolmandik oli vaevalt joodud täitus klaas iseenesest. :)

Laval toimus ka mingi kohalike naiste moeetendus ja laulumaraton. Pilti teha ei lubatud, sellegipoolest sai paar kaadrit kätte. Sellest oleks tegelikult tahtnud filmi lausa teha sest see oli vaatamist väärt. Need eriti tõsiste nägudega naised kes demosid mingeid riietusi olid vaid ära õppinud paar sammu et laval jalutada ja see nägi tõsiselt kentsakas välja, nagu 3 aastased, ei mingit kindlust ega naeratust näol. Ilmselt on alles alustatud selle majandusharuga siin riigis. Ja neid esinejaid muudkui toodi juurde ja viidi ära autode kaupa, kümmekond korraga autos. Jõudsime ära vaadata 4 autotäit naisi. :)

Ja lauljad olid laval ca 10-kesi korraga, igaüks laulis jupikese ning andis siis mikri edasi järgmisele. Vahest laulis 1 ka terve laulu korraga.
Lahe oli veel see et publik sai premeerida nn modelle ja ka lauljaid sellega et palusid väljavalitule kaela riputada värvilisi linte, umbes nagu meil riputatakse kuusele jõulude ajal. Ilmselt pidi selle eest ka maksma. Enamasti said üksikud esinejad 1-2 linti korraga kaela kuid ühel lauljal õnnestus ka ühel korral saada kõik lindid mis saalis leidus ja seda polnud mitte vähe, kolmandik mahtus kaela ja ülejäänud pandi lihtsalt laulja kõrvale maha. Lisaks toodi veel lillekorve ja kõva aplaus. Päris kentsakas nägi see asi välja.
Kelnerid ja turvamehed olid peamised kaasaelajad kes üritasid seda suht elutut showd koguaeg plaksutamisega tulutult elavdada. Igatahes personali oli kokku kordades rohkem kui külastajaid.

Aga jah hommikul läheb lennuk tagasi Bangkokki, tuleb seal veel 1 ööpäev veeta.

Inle Lake - Myanmar

Järgmine müstiline koht siin ilmas... st. Birmas. Inle Lake on selline mägede vahel asetsev ja ca kilomeetri kõrgusel paiknev suur järv (10 km lai ja 20 pikk vms) mille ümber on palju külasid. Temperatuur on ca 25-30 ja väga talutav. Inimesed on jällegi super, kõik naeratavad, sõltumata sellest kas sa ostad tema kaupu/teenuseid või mitte, nad on lihtsalt väga sõbralikud ja abivalmid.

Esimesel päeval siin jalutasime niisama mööda linna ja turgu ning uurisime olukorda.

Väga toimekas linn. Turistidele oli paar kuud olnud Birma suletud eelmise aasta lõpus ja nagu üks vana rääkis et mitmed, kaasaarvatud tema oli sunnitud oma baari sulgema selle pärast. Saime selle tegelasega jutule kui astusime tema baari sisse sest tundus lahe koht ja siis selguski et tegelikult pole koht enam avatud. Aga sellegipoolest pakkus süüa-juua ja ajas meiega lahkelt juttu. Joogiks oli tal mingi kohalik kange asi, mille üheks komponendiks oli ka Monkey blood e. ahvi veri. Ja ta pajatas ja rääkis oma elust olust ja millega tegelenud on jne. Väga külalislahke ja tore vana oli.

Sel õhtul polnud ka elektrit linnas seega oli valgus vaid neil kellel olid generaatorid olemas. Õhtul sattusime pilkases pimeduses veel ühte hoopis teist baari otsides kuhugi täiesti segaseltskonda kus oli üks canadalane, iirlane, koreakas, japaan ja italiaano. Sai nendega veidi aega veedetud. Jaapanlane oli muidugi täiesti omas elemendis ja koomiline vana – oli vist suhteliselt purjus ka, aga koguaeg itsitas midagi omaette ja sõi kogu meie jää lauapealt ära mis toodi meile õlle jahutamiseks.

Järgmisel päeval siis sellele kurikuulsale Inle järvele. Need külad Inle järve ümber on väga lahedad - iga küla tegeleb mingi konkreetse asjaga olgu see siis kuld või hõbeehted, sepatöö, tekstiil, tubakas, kalandus või aiasaadused. Igas külas külastasime ka kohalikke kes tegid neid asju – meid võeti väga lahkelt vastu ja näidati oma tööruume-töökodasid kuidas nad reaalselt oma toodangut teevad. Nagu päkapikutöökojad – kõik mingis nurgas midagi meisterdavad. Enamus toodangust müüvad nad mägikülade kauplustele ja mujale linna, aga ka kohapeal pakkusid nad oma toodangut müügiks – samuti mitte ei käinud peale, et pead ostma peale töökoja ekskursiooni vaid siis kui ikka ise tahad ja huvi näitad.

Iga päev on turg ühes neist küladest. Palju eriskummalist sai nähtud sel päeval. Näiteks oskus toota riidekiudu lootoselillede varte sees olevast venivast niiditaolisest sasist, mis kangastelgedel kokku kootakse ja saadakse selline kotiriide taoline kangas. Või siis vees hõljuvad lõputud tomatipeenrad (või mingid muud peenrad), mis istutatakse hõljuva mätta otsa ja kinnitatakse bambuse tokkidega järvepõhja, pole vaja kasta ega midagi. No ja jällegi täiesti uued kalapüügivõtted.

Ja muidugi mainimata ei saa jätta ka seda ainulaadset aerutamise stiili seistes ühe jalaga paadi tagaotsas ja hoides aeru ühest otsast käega ning jalg ümber aeru keerutatuna jalaga hoogu andes – Inle style.

Kuigi meie paadimees ei rääkinud suurt englisht siis saime ikkagi jutud räägitud.

Sai palju lahedaid pilte tehtud.

Järgmiseks päevaks oli võetud tagasisõit Yangoni. Kahju on juba lahkuda.