Ninh Binh - Vietnam

Hommikul peale sööki nagu hotellist välja astusime saime motika saba peal bussijaama ja kohe läks ka buss sinna Ninh Binh-i poole teele. Nii sujuvalt pole veel asjad siin mail laabunud kui see bussipeale minek. Bussi peal sai Andri kohe jutule ühe kohaliku tudengi tipsiga kes juba mõne minuti pärast uuris kuidas kõlab eesti keeles „i love you“ ja juttu jätkus neil kauemaks. Mul istus kõrval üks tegelane kes rääkis ka palju kohalikust elust ja enda elust. Üllatusena tuli see et tal ülikooli programmis oli 3 aastat vene keel, nii et saime isegi mõned venekeelsed laused vahetatud.
Kohale jõudes leidsime ühe laheda hotelli mida oli ka raamatus soovitatud kui väga sõbralikku pererahvaga hotelli – Mini Queen nimeline hotell.
Otsustasime et tutvume kohalike vaatamisväärsustega motikatega vuristades, ei hirmutanud ka see et kaugeim punkt oli 65 km kaugusel.Esimeseks kohaks valisime Tam Coc, vaid 9 km kaugusel mille jõuab üle vaadata veel enne kui pimedaks läheb.

Koht ise oli küll puhas turistikas aga ikkagi väga lahe, nagu seda kohta ka kirjeldatud oli et sama mis Ha Long Bay aga riisiväljade vahel. Nii me siis võtsime paadi koos kahe kohaliku sõudjaga ja nad vinnasid meid mööda seda jõge päris pikalt läbi 3 grotto, ehk siis kalju alt läbi. Esimene oli 127 m pikk ja 20 lai, teised olid pisut väiksemad. Igatahes väga lahe.

Olime suht väsinud sõidust, nii et tegime peale väljasõitu väiksed söögid ja kebisime magama, et hommikul võtta ette kaugem reis Cuc Phuongi rahvusparki.Ärgates ootas meid ees vihmane ilm, aga kuna olime rentinud motikad 2 päevaks siis ei saanud sel ju raisku minna lasta. Plaanisime küll välja minna varakult aga lõpuks saime minema mingi 11 paiku. Ajasime omale kiled selga ja panime leekima.

Poole tee peal läks motikal taga kumm katki, õnneks leidus läheduses ka mingi tegelane kellele sai käte jalgadega selgeks tehtud et vaja asi korda ajada. Nii ta siis arutaski kummi maha ja leidis sealt naela ja 2 auku. Kulus kõigest 15 mintsa ja juba oligi korras ja onu küsis selle eest dollari. Töö kiire ja kiire.

Kihutasime siis edasi, vihmasadu läks tugevamaks aga endiselt lootsime et jääb järgi kui kohale jõuame. Nii ka läks. Rahvuspargis valisime väikse ringi jalutamiseks kus teele jäi koobas ja 1000 aastane puu.

Kell oli juba pool neli kui metsast välja saime, peale seda hakkasime kohe tagasi kihutama et veel mõnedest kohtadest läbi põigata.
Kuskil poole tee peal läks seesama kumm uuesti katki ja sai parandatud seekord 1 nael ja 3 auku:) Nüüd hakkas jällegi vihma sadama. Lõpuks jäime ikkagi pimeda peale. 10 kiltsa enne hotelli sai veel bents ka otsa mul. Nalja kui palju.

Tagasi jõudes olime kui väiksed sitakäiad.
Õhtul oli õhtusöök küünlavalgel sest elekter oli ära ja väljas äike. Nii et pikka pidu polnud ja kebisime varakult magama et hommikul Hanoi poole tagasi kihutada.