pühapäev, 27. aprill 2008

Inle Lake - Myanmar

Järgmine müstiline koht siin ilmas... st. Birmas. Inle Lake on selline mägede vahel asetsev ja ca kilomeetri kõrgusel paiknev suur järv (10 km lai ja 20 pikk vms) mille ümber on palju külasid. Temperatuur on ca 25-30 ja väga talutav. Inimesed on jällegi super, kõik naeratavad, sõltumata sellest kas sa ostad tema kaupu/teenuseid või mitte, nad on lihtsalt väga sõbralikud ja abivalmid.

Esimesel päeval siin jalutasime niisama mööda linna ja turgu ning uurisime olukorda.



Väga toimekas linn. Turistidele oli paar kuud olnud Birma suletud eelmise aasta lõpus ja nagu üks vana rääkis et mitmed, kaasaarvatud tema oli sunnitud oma baari sulgema selle pärast. Saime selle tegelasega jutule kui astusime tema baari sisse sest tundus lahe koht ja siis selguski et tegelikult pole koht enam avatud. Aga sellegipoolest pakkus süüa-juua ja ajas meiega lahkelt juttu. Joogiks oli tal mingi kohalik kange asi, mille üheks komponendiks oli ka Monkey blood e. ahvi veri. Ja ta pajatas ja rääkis oma elust olust ja millega tegelenud on jne. Väga külalislahke ja tore vana oli.

Sel õhtul polnud ka elektrit linnas seega oli valgus vaid neil kellel olid generaatorid olemas. Õhtul sattusime pilkases pimeduses veel ühte hoopis teist baari otsides kuhugi täiesti segaseltskonda kus oli üks canadalane, iirlane, koreakas, japaan ja italiaano. Sai nendega veidi aega veedetud. Jaapanlane oli muidugi täiesti omas elemendis ja koomiline vana – oli vist suhteliselt purjus ka, aga koguaeg itsitas midagi omaette ja sõi kogu meie jää lauapealt ära mis toodi meile õlle jahutamiseks.


Järgmisel päeval siis sellele kurikuulsale Inle järvele. Need külad Inle järve ümber on väga lahedad - iga küla tegeleb mingi konkreetse asjaga olgu see siis kuld või hõbeehted, sepatöö, tekstiil, tubakas, kalandus või aiasaadused. Igas külas külastasime ka kohalikke kes tegid neid asju – meid võeti väga lahkelt vastu ja näidati oma tööruume-töökodasid kuidas nad reaalselt oma toodangut teevad. Nagu päkapikutöökojad – kõik mingis nurgas midagi meisterdavad. Enamus toodangust müüvad nad mägikülade kauplustele ja mujale linna, aga ka kohapeal pakkusid nad oma toodangut müügiks – samuti mitte ei käinud peale, et pead ostma peale töökoja ekskursiooni vaid siis kui ikka ise tahad ja huvi näitad.


Iga päev on turg ühes neist küladest. Palju eriskummalist sai nähtud sel päeval. Näiteks oskus toota riidekiudu lootoselillede varte sees olevast venivast niiditaolisest sasist, mis kangastelgedel kokku kootakse ja saadakse selline kotiriide taoline kangas. Või siis vees hõljuvad lõputud tomatipeenrad (või mingid muud peenrad), mis istutatakse hõljuva mätta otsa ja kinnitatakse bambuse tokkidega järvepõhja, pole vaja kasta ega midagi. No ja jällegi täiesti uued kalapüügivõtted.
























Ja muidugi mainimata ei saa jätta ka seda ainulaadset aerutamise stiili seistes ühe jalaga paadi tagaotsas ja hoides aeru ühest otsast käega ning jalg ümber aeru keerutatuna jalaga hoogu andes – Inle style.







Kuigi meie paadimees ei rääkinud suurt englisht siis saime ikkagi jutud räägitud.

Sai palju lahedaid pilte tehtud.

Järgmiseks päevaks oli võetud tagasisõit Yangoni. Kahju on juba lahkuda.

Kommentaare ei ole: