Sapa - Vietnam

Ommikul hakkas bussijaamas jälle tuttav kaubalaadimine ja meie kotid seotigi imekombel kuidagi sinna katusele, kogu aeg oli hirm et see sealt alla kukub.Ja start. Ja nii me siis loksusime seal mägede vahel 30 km tunnis ja sellest 9-st tunnist sai lõpuks 11, jõudsime kohale kell 5 õhtul. Vahepeal läks bussil lehtvedru klamber katki, seda vahetati, siis läks vesi keema, siis mägedes lõhuti mägesid/remonditi teid, mille järel pidi samuti ootama.



Aga lõpuks kohal, keset mägesid ja häda ja viletsust sihuke ilus ja puhas prantsusepärane linnake.
Veidi otsimist ja suutsime leid ilusa vaatega mägedele ja vaikse hotellitoa vaid 5 dollari eest öö. Olime hotellis ainukesed külalised.

Sel õhtul polnud linnas elektrit kuni kella 8-ni, niite paar tundi pimedust ja saime õhtustada küünlavalgel. Seejärel hotelli et teha väike siesta ja tulla hiljem linna uurima veel aga uni murdis ja sellest sai pikk pikk öö.
Ommikul kohe varakult peale hommikusööki sebisime 2 motikat 7$ eest. Ja nagu olime motikad kätte saanud seekord vaid hotelli nime passi koopia eest, jooksime kokku oma sõpradega kellega olime koos Cambodia läbi rännanud, maailm on ikka väike. Läksime ju Saigonis lahku, meie lennukiga Hanoisse ja nemad jäid rannikut pidi bussiga Hanoi suunas tulema. Üllatus oli igatahes suur. Nemad plaanisid samuti Laosesse minna ja samast kohast piiri ületada kust me äsja saabusime. Saime nendel teemadel hiljem kõvasti kogemusi vahetada.

Aga aega raiskamata kihutasime linnast välja kohalikke vaatamisväärsusi ja külasid vaatama. See vaatepilt mis avanes 15 km mägesid pidi alla sõites oli ikka kirjeldamatu, seda peab kohapeal ise nägema. Need lõputud riisiväljad mäenõlvadel on ikka vapustav.
Alla jõudes tegime väikse supeluse kohalikus mägijões mis praegusel kuival ajal suht kesine oli, aga vool tahtis sellegi poolest nende suurte kivide vahel minema viia. Polnud mingit võimalust vastuvoolu ujuda ja isegi mitte vastuvoolu seista.
Seejärel kihutasime oma roosade suksudega tagasi linna ikka ja jälle iga mõnesaja meetri järel peatusi tehes pildistamiseks.Üht suurimat koske olime SaPa-sse tulles tee ääres juba näinud, ning kuna tee oli nii kehv seal siis seda enam vaatama ei viitsinud minna.

Võtsime siis suuna ühte 3 km kaugusesse Cat Cat külakesse, ülla ülla aga tee peal küsiti piletiraha selle jalutuskäigu eest ja kästi ka motikad parklasse panna. Njah saa sa siis nüüd aru mis see olema pidi, märgistamata teeraja äärest leidsime paar tühja elamist ja väikse veenire ja oligi kõik.
Tegime lõunasöögi ühes kõrvalises pizzabaaris kus baaripidajaks osutus väga lahe säga kes oli selle koha 3-ks aastaks rentinud ja hoolitses koos oma perega siin klientide heaolu eest ja tegi ka meie olemise lahedaks, rääkis oma elust olust jne.
Hiljem õlut libistades kukkusid mul päikeseprillid läbi akna välja ja sang murdus ära, kutt tõi prillid üles ja pani veidi liimi vahele ja prillid nagu uued.
Kihutasime veel kõik teeotsad läbi mis suutsime linnas leida ja seejärel viisime motikad tagasi.

Õhtul saime kokku oma sõpradega ja saime pikalt muljetada, nad olid omale reisukaaslaseks veel ühe hispaanlase leidnud.Otsustasime et hommikul otsime uue peatuspaiga. Nii nagu saime hotellist nina välja pista korjas meid peale buss mis viis meid Lao Cai-sse. Siit oli mõte et uurib kas saame edasi Ba Be rahvusparki, sest see tundus tõsiselt ilus ja huvitav, aga kuna see osutus üle ootuste raskeks siis otsustasime et meil siiski vaja teha Birma viisa ja võtsime suuna Hanoi poole. Leidsime ka kohe rongi mis juba mõnede minutite pärast väljus ja sõit võis alata. Sõita polnudki nagu eriti, kõigest mingi 265 km vms aga sõit kestis 11 h ja seekord minutipealt graafikus, midagi uut meie jaoks.