Muang Khua & Muang May - Laos

„Kõik kohad on läbi käidud,
vaid üksikud jäänud veel,
….“

Hommikul kell 7:30 olime jälle bussijaamas ja retk jätkus, 2 ja pool tundi ja 100 km. Buss oli puupüsti inimesi täis – vahekäik oli isegi taburettidel istuvaid kohalikke täis.
Mida kaugemale seda kitsamaks ja pisemaks tee läks, asi hakkas juba huvitavaks minema. Mingi hetk tehti peatus ja pooltel reisijatel kontrolliti dokumente, meilt turistidelt ei tahetud midagi, peale meie oli bussis veel üks sakslane kes oli äsja Taist tulnud ja tahtis eesolevast linnast Luang Prabangi saada.Ja järsku visati meid maha mingil munakivi tänaval ja sõit oli otsas – tundus, et oleme „linnas“. Keelega oli suht raske, keegi ei rääkinud inglise keelt va üks oranzis mungakostüümis 15 aastane tegelane kes meid terve tee igasuguste küsimustega pommitas ja rääkis oma elulugu – täitsa asjalik tegelane oli isegi oma vanuse kohta.


Linn oli täis külalistemaju ja me ikka ei saanud sotti kuidas edasi Vietnami poole saada. Sellest linnast peaks olema piirini veel 60 km. Bussijaama putka infost ei saanud midagi teada, kuna keegi ei oska meiega rääkida ja ajagraafikuid korralike üleval ei olnud.
Lõpuks sai selgeks et allpool linnas on jõgi ja sealt peab paadiga üle minema ja siis sealt läheb edasi buss järgmisse külakesse. Õnneks tuli jõeületusel vastu ka mõned turistipundid, kelle käest saime veidi kindlust et piirist ikka on võimalik üle saada ja meie suund on õige. See on ikka kummaline, et kui turistitühjas linnas kohtad mõnda teist turisti, siis tekib kohe selline side nagu oleks vana tuttav kellega Tallinna kesklinnas kohtud juhuslikult. Või umbes sama kui turistide linnas kohtad teist eestlast.

Kuna buss väljus kolme tunni pärast siis läksime ülejõe tagasi restorani sööma/jooma.Kell 3 väljuma pidav buss sai liikvele lõpuks kell 4, kuna reisijate kauba pealelaadimine võttis nii kaua aega. Mis vähegi mahtus läks katusele, ülejääk läks salongi – bussi põrandal oli näiteks katuseplekk, õllekastid otse jalge all istmetevahel, mahlapakid ja igasugust muud träni.

Iga võimaliku külanurga peal tehti peatus kus toimus kiire kaubavahetus – täpselt aru ei saanudki aga tegelased sebisid, midagi laeti maha, midagi peale, keegi läks maha keegi tuli peale ja sõit läks edasi – naljakad sipelgad. Siuke väike kuubik buss oli ikka laeni täis laetud kaupa ja selleotsas istuvaid inimesi – väga tore omapärane kogemus. Nii me siis kolistasime selle kaubahunniku otsas 40 km ja maandusime ühes külakeses, kus leidus vaid kaks külalistemaja, kus leidus vaid 1 vaba tuba 1-e suure voodiga. Mis siis ikka.

Selgus ka et buss sõidab üle piiri alles ülehomme. Linn on õhtul väga vaikne – sõime oma hotelli restos ülihead kalasuppi ja otsustasime et proovime hommikul siit ikka kuidagi piirile saada.
Igal sammul selles riigis oli näha kuidas businessi juhtisid naised, restoranides arved koos rahaga viidi naiste kätte, kaubavedu kontrollisid naised jne. Täiesti tüüpiline pilt oli see kui mees rohis aias peenart või vedeles niisama kuskil samal ajal kui naised ringi toimetasid/kamandasid. Kui meestelt midagi küsida siis oli esimene vastus et lähen küsin naiselt, isegi seda et kas nende külalistemaja on täis või mitte.
Hommikul ajasime end siis varakult üles ja läksime küla peale otsime võimalust piirile saada, erinevatel andmetel oli piirini 20-35 km. Kuna pakkumine motika pera peal pea 200 kr nägu otse järgmisse vietnami linna Dien Bien-i (asus piirist ca 40 km) tundus hüübersumma siis hakkasime vaikselt jala astuma piiri poole lootuses et miskit mööda sõidab ja saame ehk parema diili.
Aga võta näpust, kui vietnami poolt tuli masinaid rodumisi siis piiri poole ei liikunud peale koormatega motikate MITTE ÜHTGI suuremat masinat. Lõpuks usun et olime oma 15 km maha kõmpinud kui saime kaubale ühe Lao poole piiriametnikuga kes meid lõpuks piirile toimetas, mind viidi enne ära koos mõlema suure kotiga ja siis tuldi Andrile järgi. Usun et seda teed ülesmäga oli veel ikka ca 15 km. Olime juba päris lõpukorral omadega.
Piiripunkt asus kõrgel mägedes, kuskil 1500-2000 m peal. Kuna piir avati välismaalastele ca 11 kuud tagasi siis käis mõlemas piiripunktis uue piirihoone ehitamine et viia nõuded vastavusse rahvusvaheliste piiriületusega. Ja parasjagu oligi mingi avamispidu tulemas Lao poole peal.
Piirist üle sai hõlpsasti. Aga endiselt ei liikunud kedagi kes oleks võinud meid peale võtta. Lõpuks ilmus seesama Lao poole piiriametnik ühe oma sõbraga kes jeep-iga Vietnami poole läks ja saime siis sellega kaubale, suurt võitu algsest pakkumisest motika pera peal igatahes ei saanud.