Linnade vahel liikuda on Indoneesias väga lihtne, mine vaid bussijaama või oota lihtsalt tee ääres möödaminevat bussi ja igasse sihtkohta liigub buss vähemalt pooletunniste vahedega. Korjab KÕIK huvilised teeäärest peale ja edasi, kui sisse enam rahvast ei mahu siis katusel või külgedel on ikka veel ruumi.
Kui Java saarel mulle tõsiselt meeldis inimeste siiras tahe rääkida ja uurida, teada saada kes sa oled ja kust sa tuled ja kuhu lähed siis Balil keerati see kõik jälle peapeale. Puhas turistikas jälle. Tuhanded söögikohad ja miljonid suveniirimüüjad, või mingi teenuse pakkujad. Ja ükskõik kust sa mööda lähed kõlab hulgim täiesti uusi väljendeid („Yes, OK?“, „100% off“, „Transport yes?“, „Hello massaze?“, „Hello Boss“ jne) ja igasugu häälitsusi et sinu tähelepanu võita. Lõpuks ei jõua nendega enam mingi nipiga suhelda vaid lihtsalt kõnnid tuima näoga oma rada. Kõige rohkem häiris veel see kui võeti käest kinni ja hakati oma boxi poole tirima.
Aga kõigest hoolimata võtsime me just selles kohas pisu aja maha ja jäime sinna koguni nädalaks, see pidevas liikumises olek on ka hetkeks ära tüüdanud. Seni oli vist pikim paigalseis Hanois 4 ööd. Leidsime odava hotelli ja jäime sinna pidama.
Ülepäeviti sai mitmeid tunde rannas vedeletud nii et varsti ei tee vahet meil ja kohalikel, ühepruunid kõik. Isegi surfilauda sai proovitud.
Paariks päevaks rentisime ka motikad. Bensiin on siin imeodav, mingi 5 kr liiter vms. ühel päeval sõitsime läbi Bali saare lõunaotsa: Uluwatu surfirand, mingi tempel pankrannikul, Sanur ja veel mõnedki kohad.
Teisel päeval võtsime suuna põhja poole Ubudi ümbrusse. See Ubud oli ka väga lahe linnake. Kümnete kilomeetrite kaupa lihtsalt igasuguseid kunstipoode. Küll maale, puitkujukesi, kivikujukesi, suuri ja väikeseid jne. Ja see toodang ei kordunud, igal pole oli oma stiil ja oma teema. Kuigi jäi arusaamatuks kellele nad seda kõike müüsid, turiste kohtasime seal vaid üksikuid.
Ja tee Ubudisse ja edasi viis ainult ülesmäge kuni hakkas päris jahe ja lõpuks hakkas ka vihma sadama, alles siis pöörasime ümber ja tulime tagasi. Kõrgust oli seal ka juba üle 2 km.
Palju oli söögikohti ja mõned suured vaba sissepääsuga klubid kus õhtuti sai ringi hängitud ja happy hour-eid nauditud.
Ühel päeval sai võetud väike tuur mis sisaldas langevarjusõitu paadi järel, kilpkonnasaare külastust, snorgeldamist jne. Siin saarel oli teisigi lahedaid loomi nagu varaanid, iguaanid, lendkoerad, maod, kotkad jne.
Siin randades olid tõusud ja mõõnad ikka korralikud, hommikul ei olnud rannariba ollagi ja õhtul võis jalutada sadu meetreid et saada ennast vette kasta. Ka veeatraktsioonid nagu flyfish, bananaboat, parasailing ja ka kilpkonnasaarele sõit ei olnud pealelõunal enam võimalikud sest vesi oli nii palju taandunud.
Linn on täis igasugu lahedaid kujukesi ja monumente.
Eurovisiooni eelvooru õhtul üritasime kah võtta meie meeste terviseks nii et maa must aga krm näed ei aidanud :). Hotellis naabriks oli meil soome pliks kes oli ka juba tripil olnud 8 kuud, ütles et on juba väsind ja nädala pärast läheb koju. Tal oli seal ka mingi inglasest sõbrants ja nendega koos sai paaril õhtul käidud väljas poketeid joomas ja nagu pildilt näha need ei olnud mitte väiksed ja neid polnud mitte vähe. Nimeks oli sel koksil vist „Vodkavaganza“ kui õieti mäletan.
Ja ega järgmine päev ka lihtne polnud nagu pildilt näha.
Olime võtnud viimasel päeval lennu hommikul Jakartasse et päev seal linna peal veeta ja õhtul edasi Sri Lanka poole. Aga öösel oli lennufirma sõnumi saatnud et lend väljub pealelõunal seega jäi Jakarta jalutuskäik ära ja tuli hoopis 3 lendu järjest Bali > Jakarta > Singapore > Colombo (Sri Lanka).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar