Leidsime mingi koha peaaegu linna lõpus, keegi väga kaubelda ei tahtnud, kuigi igal pool oli veel vabu ruume.
Olime end sisse seadnud, siis avastasid kaasvõitlejad hispaanlane-tsehhikas, et nende peegelkaamera on bussipeatuse ajal pihta pandud kotist, jama ju.
Hiljem kolasime rannas ja võtsime baarid ühekaupa kõik läbi- mojitot nad siinkandise ikka teha ei oska. Lõpuks jõudsime kohta nimega Monkey Republic kus sai nii mõnedki õlled tehtud. Kui juba julgust küll siis sai kõrval sukeldumisklubis järgmiseks päevaks sukeldumine-snorgeldamine võetud. Seega järgmine päev oli täiega sisustatud.Hiljem leidsime, et üle tee on ka paljuräägitud eestlaste hotell – beach road. Tegime juttu ja leppisime kokku et kolime hommikul sinna üle enne sukelduma tulemist, toad paremad ja hind ka parem.
Sukeldumine oli iseenesest lahe aga no üsna kehv nähtavus, väidetavalt dünamiidiga kalapüügi pärast. Snorgeldades samuti ei näinud suurt midagi – kalu vähe ja sogane vesi.
Kuna väidetavalt oli päevapealt jäänud toad pooltühjaks seal hotellis siis tehti seal BBQ-d. Siga hea oli – tundsime nagu oleksime Eestis ja saime üle kahe nädala esimese korraliku söögi ja liha-grill söögi. Söödud joodud, läksime mingile rannapeole mida seesama sukeldumisklubi korraldas raha kogumiseks, et palgata õpetaja sinna saarele kus päeval sukeldumas käisime. Eelmine õpetaja oli läinud parema töö peale, metsa puid raiuma. Sukeldusklubi eest korjas mingi pick-up kastitäie inimesi peale ja viis kuhugi sügavale metsa-dzunglisse kus vahepeal tundus küll, et meid viiakse vist hoopis pärismaalastele söödaks kui lubatud peoleJ Võtsime kohapeal mõned kohalikud poolid ja tulime järgmise autoringiga linna tagasi Monkey Republicusse.
Järgmisel päeval oli eesmärgiks võetud rentida krossimotikad ja minna 70 km kaugusele Bokori rahvusparki, aga see mõte läks meil täitsa vussi, olime hommikul kell 7 üleval ja hakkasime motikaid otsima, mille leidmisega oli algul raskusi kuid leidsime siiski, kaup kaubeldud ja leping peaaegu allkirjastatud jäi kaup lõpuks ikkagi katki, sest meil polnud passe ja naera või nuta ilma ei saanud. Proovisime igat moodi, et ID-kaart on meie pass ja plaa plaa, aga ei miskit. Otsisime veel mitu tundi ja jäigi saamata – istusime beach roadi maha ja jõime hoopis mõned õlled ning sõime.
Lõpuks veel tõsiasi et rahvuspark olevat üldsegi kinni. Ja teine allikas rääkis et siiski mingite tuuridaga lastakse, sest mägiteed mille läbimine 25km pidi võtma 2 h remonditakse.Aga noh tahtmine oli suur ja saigi otsustatud et liigume edasi juba täna Kampot-i, et selgust saada mis selle rahvuspargiga siis on. Leidisime takso ja juba mõne tunni pärast olime kohal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar