teisipäev, 22. mai 2012

Peruu - Pisco & Paracas

Saime varakult Huacachinast tulema ja Icas sai ka kiirelt edasiliikuva bussi peale. See bussi teema oli muidugi omaette ooper, kogu see turva jne. Kõigepealt ostad pileti (alati piletieid ostes pidi näitama ka passi, isikukood pandi piletile), siis lastakse sind läbi turvkontrolli bussi. Hull kontroll. Aga 500 m peale bussijaamast väljumist pidas buss kinni ja peale ronis suvaline mass ja nii iga mõnesaja meetri tagant kuni linnast välja saime ja turvast polnud enam mingit haisugi. Teiseks, mingi hetk ilmus piletimüüja kes müüs piletid neile kel polnud. Mõni hetk hiljem tuli kontsurebija, sii järgmine ja siis järgmine ja siis järgmine. Minu arust käis neid piletikontrolle mingi 6 selle 130 km pikkuse sõidu peale :)
Piscos leidsime kiirelt öömaja ja kulgesime linna peale.
Üks eriti aktiivne vend käis muukui pinda et läheksime Ballestase saarele. Saatsime ta esialgu pikalt, sest täna enam ei saanud minna ja me polnud kindlad kas me loovutame hommiku saarele käimisele või tahame kiirelt suunduda Limasse.
Edasi võtsime suuna Paracasesse (linnake ca 20 km eemal), mille juures asus ka Paracase rahvuspark.
Kolasime mööda linna, mööda rannikut rahvuspargi poole.





Huvitav kas niisama kaldale uhtunud või ...





Nutti ju jagub.












Tagasi tulles Paracasest otsustasime siiski et läheme hommikul Ballestasele. Mõeldud tehtud, tegime sellesama aktivistiga kaupa.Hommikul oli ilm hall ja jahedavõitu. Buss korjas Piscost rahva peale ja kihutasime Paracase sadamasse, et seal kiirpaadiga edasi minna.









Poolel teel tegime peatuse el Candelabra juures, see on selline Nazca joonistele sarnane liivakivisse uuristatud geolüüf. Selle kohta on ka palju teooriaid, aga keegi ei tea täpselt miks see on tehtud või kes seda tegi. Kellele küünlajalg, kellele kaktus jne. Loodud arvatakse olevat 600 p.Kr. Ja ilmselt on ta säilinud tänu sademetevaesele keskkonnale.




Edasi suundusime Ballestase saarele (hüüdnimega "vaese mehe Galapagos"), mis kujutas endast kaljuseid saarekesi, niisama maale minna ei saanud ja ei ole ka lubatud. Kõik kohad on paksult täis linde ja igasuguseid mereelukaid. Nende lindude väljaheited (guaano) oli varasematel aegadel olnud tähtis ekspordiartikkel nii väetise kui ka püssirohu toorainena. Kui see avastati siis selle guaano kihi paksus saartel ulatus kuni 50 meetrini, päris jõhker ju. Nüüd koristatakse seda saartelt ca 5-7 aasta järelt.











Lisaks lindudele olid seal kormoranid, pelikanid, Humboldti pingviinid, merilõvid jne. Teel sinna õnnestus ka näha pingviine, aga ei saanud neid pildile.






















Tagasi Piscos, haarasime seljakotid ja kihutasime pan america äärde (6km) et hüpata mõne mööduva Lima bussi peale.

Kommentaare ei ole: