Dreamland: Peruu - Machu Picchu

Machu Picchu. Oooo Machu Picchu!!! :) Nimetagem seda edaspidi MP-ks. Kõik algas tegelikult üllatusega - pileteid ostes selgus, et lisaks saab osta pääsme ronimiseks kas Waynapicchule (W) või Montaña Machu Picchule (MMP). W piletid olid juba ammu välja müüdud. Kui MP-le üldse lastakse 2000 inimest päevas, siis W- le lastakse päevas vaid 400 inimest. Kahju, sealt pidi avanema ilus vaade. Väike pettumus, väike paus. Makstes küsisis aga mitte just kõige teravam pliitats oma päheõpitud inglise keelsete fraasidega, kas tahame minna MMP-le ka. Hind oli vaid 14 Soli kallim (ainult MP pilet maksis 128 Soli). Kuna MP pilet on niigi kallis, oli see 14 Soli põhimõtteliselt mitte midagi. Nii tuli otsus kiirelt, ostame ära, vaatame mis saab, kui jaksame ja huvi on, siis lähme.

Ärkasime varakult. Otsus oli selge - käed jalad otsas, ronime ise mäe otsa. Ei mingit ameerika turisti elu. MP ronimine võtab aega ca tund. Suhteliselt kerge ronimine mööda treppe. Bussiga minek oleks olnud selge raha raiskamine.

MP-le jõudes otsustasime kõigepealt üle vaadata mäe, millele lisapileti ostime.

Mõeldud tehtud. Vahel lihtsalt veab. Hea küll, see ei olnud just kerge ronimine. Poolteist tundi treppe ja veel treppe ja ...

... veel kuid järjest järsemaid ja järjest kõrgemate astmeteg. Ja päike-va-vastik sirab lagipähe... ja vett pudeliga (olin just oma veekoti Cuzcosse jätnud) ja sööki ju ei tohtivat siia kaasa vedada. Sellegipoolest olid mingid väiksed varud meil teele kaasa võetud. Õnneks ei kontrollinud seda keegi.

Ja matkajat kroonibki edu. Jõudisime tippu.
Aga need vaated... Aga see tunne kui tippu jõudsime!!! See kõik oli seda väärt (see kõik oli palju rohkem väärt kui see 14 SOLi- aga ärge seda peruulastele öelge, eks).

Tegelikult ei olnudki me niiiiiiii kõrgel. Aga ikkagi, kas teate mis tunne on, kui kahel pool sind on kuristik?

Kas teate mis tunne on sellel kuristikul vaadata kõrguvaid mägesid ja all paistvat orgu? Seda ei saagi kirjeldada. See on tunne, nagu oleksid iseenesest paremaks saanud. See tunne on võimas. Aga Sa ei tunne end võimsana. Sul jõuab lihtsalt kohale, kui väike oled sina ja kui võimas on Loodus.

Võime kõõluda maailma serval....

Etteruttavalt võib öelda et homne teekond tagasi Cuszosse kulgeb paraleeleselt selle jõega seal all orus. Pildil paremal paistab pisi-piskeselt Aqua Calientes. Ümber MP mäe kõndides jõuamegi hüdroelektrijaamani kus tekib esimene võimalus võtta mingi ratastega transpordivahend liikumiseks tagasi Cuszosse.

Tagasi MMP-lt.

Neile, kes ei tea MP-st muud kui nime ja on näinud pilti, siinkohal mõned faktid. Kompleks ise on rajatud kuskil 1450 paiku, Inkade kõrgajastul. Asub umbes 80 km kaugusel Cuzcost ja 2450 m merepinnast. Maha jäeti see umbes sadakond aastat hiljem. Ilmselt seotud hispaanlaste nn vallutamisega. Aga õnneks hispaanlased ei jõudnud sinna ja seega nad ka ei teinud MP-ga sellist laastamistööd nagu paljudes muudes kohtades.

24 juulil 1911 aastal leidis Hiram Bingham selle kohaliku juhatusel kadunud linna Vilcabamba otsingul.Samas on ka väiteid, et see olevat leitud juba kümmekond aastat varem. Võta siis kinni.

Loomulikult oli dzunglis aastasadadega kõik mattunud puude alla nii, et pealt ei paistnud midagi välja. Siiski oli Hiram Bingham see kes MP maailma teadvusse tõi ja esmaseid puhastus- ja taastustöid korraldas. Suurel määral oli MP säilinud, kui välja arvata loomulik kulumine ja dzungli pealekasv. Väidetavalt on taastatud vaid ca 25%.