Cuzcosse jäime 2 päevaks. Selline kallis turistipilet tuli ennast ju "tagasi teenida" - tegime pikemaid ja lühemaid tiire linnas, käisime muuseumides ja isegi üks kontsert mahtus selle pileti sisse. Linn ise on ilus, samas tüütu ja jahe. Võib öelda isegi liiga turistikas - ikkagi peamine vahepeatus nii Machu Picchule kui ka džunglisse minekuks.
Kuna osal seltskonnast hakkas puhkus lõppema siis meil ei olnud Machu Picchu külastamiseks enam väga palju aega. Pidime olema tagasi hiljemalt kolme päeva pärast.
Nii kujuneski kiire 3 päevane plaan:
1 päev - minna päevaga sinna, vaadata kõike mis teele jääb,
2 päev - tutvuda Machu Picchuga
3 päev - tagasi Cuzcosse kuid teist teed pidi.
Machu Piccule on võimalik saada ka kiiremini - istudes hommikul rongile ja õhtul sama teed pidi tagasi tulla, aga rahakott hakkas selle peale minestama.
Hommikul võtsime nn "Collectivo", mis tähendab ühissõidukit kuhu kogunevad kokku kõik soovijad punktist A punkti B. Sõidugraafikut ei ole, kui buss on täis asutakse teele. Kohlikust liinibussist on see küll kallim aga see eest kiirem ja mugavam. Ja loomulikult palju odavam kui takso.
Meid oli täpselt ühe auto jagu, nii et marsuudi ja stardiaja saime ise valida.
Esimene sihtpunkt oli Salinas, soolatiigid. Umbes 3000 väiksemat ja suuremat basseini mäejalamil on vapustav vaatepilt. Ühegi reisiraamatu järgi ei osanud midagi nii lahedat oodata.
Vesi,
mis mägedest siia juhitakse, on soe ja väga soolane. Vee aurustmisel jääb nendes vannides järele soolakristallidega ääristatud kausike. Soola
olevat siin kogutud juba inkade aegadel, tänapäeval korjatakse siit
peamiselt vannisoola ja lakusoola loomadele.
Saabusime just töölepäeva alguses. See, kuidas kohalikud kirkad õlal tööle ruttasid, tuletas väga üht tuntud muinasjuttu meelde. Peas hakkas kumisega laul: "Käib töö ja vile koos..."
Edasi liikusime Maras'sse kus paikenevad Moray varemed. Ei, see ei ole amfiteater.
Arvatakse et inkad eksperimenteerisid nendel terrassidel erinevate kliimatingimuste mõju teraviljade kasvatamisel. Juskui väike laboratoorium.
Kuna ehitis ise on sügav, tekib igale terrassile erinev mikrokliima - sõltuvalt tuulest, päikesest ning erinevast niisutusastmest. Piltidelt võib ainult aimata, kui võimas see on.
Rajatis ise oli ca 30 m sügav, lisaks sellele oli ta veel ca 150 m sügavusel väikses orus.
Väike transpordivahendi vahetus Urumbambas...
.... ja juba 25 minutit hiljem jõudsime järgmise collectivoga kohta nimega Ollantaytambo. Selle kohanime hääldamine ei tulnud meil kuidagi välja, aga saime saime asjad aetud öeldes lihtsas eesti keeles ollalaaa :)
Peaväljakul oli parasjagu käimas mingi kontsert - palju lärmi ja vähe villa.
Lõunasööki oodates sattusin hoogu ringijooksvate laste pildistamisega...
Ollantaytambos on hästi säilinud inkade kindluse varemed. Kindlus asus üsna järsul mäenõlval kohe asula kohal. Sinna saamiseks tuli kõigepealt paarikümnest paarimeetrisest terrassist
üles ronida. Vaade asulale oli see-eest vägev - inkadeaegne planeering,
millest enne lugenud olin, paistis selgelt silma.
Peamise templi ohverdamiskoha juures on sein hiiglaslikest kiviplokkidest (4x1,5m)
Vaade Ollantaytambole
Päeva lõpetuseks tuli ette võtta siiski üks rongisõit, vahemaa oli vist 32 km ja see võttis aega 1,5 h ja maksis ei rohkem ega vähem kui 52 dollarit (odavaim). Elu kalleim rongisõit. Aga ega suurt valikut ei olnud: siitkaudu oli ainus variant kas minna ja matkata jalgsi mõned päevad või võtta rong.
Lõpp-peatusesesse, Aqua Calientesesse, jõudsime kui hämardus. See on Machu Picchu jalamil olev väike linnake kuhu viib vaid rong, autoteesid pole. Peamiselt hotellid, söögikohad ja kõik vaid turistide jaoks. Valdavalt on kõik sellepärat ka kallim. Siit edasi Machu Picchule on jala ca 6 km, 1,5 h ja 400 m tõusu.
Läksime varakult magama, et hommikuseks retkeks valmis olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar