Muang Khua & Muang May - Laos

„Kõik kohad on läbi käidud,
vaid üksikud jäänud veel,
….“

Hommikul kell 7:30 olime jälle bussijaamas ja retk jätkus, 2 ja pool tundi ja 100 km. Buss oli puupüsti inimesi täis – vahekäik oli isegi taburettidel istuvaid kohalikke täis.
Mida kaugemale seda kitsamaks ja pisemaks tee läks, asi hakkas juba huvitavaks minema. Mingi hetk tehti peatus ja pooltel reisijatel kontrolliti dokumente, meilt turistidelt ei tahetud midagi, peale meie oli bussis veel üks sakslane kes oli äsja Taist tulnud ja tahtis eesolevast linnast Luang Prabangi saada.Ja järsku visati meid maha mingil munakivi tänaval ja sõit oli otsas – tundus, et oleme „linnas“. Keelega oli suht raske, keegi ei rääkinud inglise keelt va üks oranzis mungakostüümis 15 aastane tegelane kes meid terve tee igasuguste küsimustega pommitas ja rääkis oma elulugu – täitsa asjalik tegelane oli isegi oma vanuse kohta.


Linn oli täis külalistemaju ja me ikka ei saanud sotti kuidas edasi Vietnami poole saada. Sellest linnast peaks olema piirini veel 60 km. Bussijaama putka infost ei saanud midagi teada, kuna keegi ei oska meiega rääkida ja ajagraafikuid korralike üleval ei olnud.
Lõpuks sai selgeks et allpool linnas on jõgi ja sealt peab paadiga üle minema ja siis sealt läheb edasi buss järgmisse külakesse. Õnneks tuli jõeületusel vastu ka mõned turistipundid, kelle käest saime veidi kindlust et piirist ikka on võimalik üle saada ja meie suund on õige. See on ikka kummaline, et kui turistitühjas linnas kohtad mõnda teist turisti, siis tekib kohe selline side nagu oleks vana tuttav kellega Tallinna kesklinnas kohtud juhuslikult. Või umbes sama kui turistide linnas kohtad teist eestlast.

Kuna buss väljus kolme tunni pärast siis läksime ülejõe tagasi restorani sööma/jooma.Kell 3 väljuma pidav buss sai liikvele lõpuks kell 4, kuna reisijate kauba pealelaadimine võttis nii kaua aega. Mis vähegi mahtus läks katusele, ülejääk läks salongi – bussi põrandal oli näiteks katuseplekk, õllekastid otse jalge all istmetevahel, mahlapakid ja igasugust muud träni.

Iga võimaliku külanurga peal tehti peatus kus toimus kiire kaubavahetus – täpselt aru ei saanudki aga tegelased sebisid, midagi laeti maha, midagi peale, keegi läks maha keegi tuli peale ja sõit läks edasi – naljakad sipelgad. Siuke väike kuubik buss oli ikka laeni täis laetud kaupa ja selleotsas istuvaid inimesi – väga tore omapärane kogemus. Nii me siis kolistasime selle kaubahunniku otsas 40 km ja maandusime ühes külakeses, kus leidus vaid kaks külalistemaja, kus leidus vaid 1 vaba tuba 1-e suure voodiga. Mis siis ikka.

Selgus ka et buss sõidab üle piiri alles ülehomme. Linn on õhtul väga vaikne – sõime oma hotelli restos ülihead kalasuppi ja otsustasime et proovime hommikul siit ikka kuidagi piirile saada.
Igal sammul selles riigis oli näha kuidas businessi juhtisid naised, restoranides arved koos rahaga viidi naiste kätte, kaubavedu kontrollisid naised jne. Täiesti tüüpiline pilt oli see kui mees rohis aias peenart või vedeles niisama kuskil samal ajal kui naised ringi toimetasid/kamandasid. Kui meestelt midagi küsida siis oli esimene vastus et lähen küsin naiselt, isegi seda et kas nende külalistemaja on täis või mitte.
Hommikul ajasime end siis varakult üles ja läksime küla peale otsime võimalust piirile saada, erinevatel andmetel oli piirini 20-35 km. Kuna pakkumine motika pera peal pea 200 kr nägu otse järgmisse vietnami linna Dien Bien-i (asus piirist ca 40 km) tundus hüübersumma siis hakkasime vaikselt jala astuma piiri poole lootuses et miskit mööda sõidab ja saame ehk parema diili.
Aga võta näpust, kui vietnami poolt tuli masinaid rodumisi siis piiri poole ei liikunud peale koormatega motikate MITTE ÜHTGI suuremat masinat. Lõpuks usun et olime oma 15 km maha kõmpinud kui saime kaubale ühe Lao poole piiriametnikuga kes meid lõpuks piirile toimetas, mind viidi enne ära koos mõlema suure kotiga ja siis tuldi Andrile järgi. Usun et seda teed ülesmäga oli veel ikka ca 15 km. Olime juba päris lõpukorral omadega.
Piiripunkt asus kõrgel mägedes, kuskil 1500-2000 m peal. Kuna piir avati välismaalastele ca 11 kuud tagasi siis käis mõlemas piiripunktis uue piirihoone ehitamine et viia nõuded vastavusse rahvusvaheliste piiriületusega. Ja parasjagu oligi mingi avamispidu tulemas Lao poole peal.
Piirist üle sai hõlpsasti. Aga endiselt ei liikunud kedagi kes oleks võinud meid peale võtta. Lõpuks ilmus seesama Lao poole piiriametnik ühe oma sõbraga kes jeep-iga Vietnami poole läks ja saime siis sellega kaubale, suurt võitu algsest pakkumisest motika pera peal igatahes ei saanud.

Oudomxay - Laos

5 tundi vihmast ja peatusteta mägiteed ja kohal. See oli viimane linn mille kohta raamatus veel midagi kirjas oli, edasi on vaid teadmatus. Kuigi kohe liikus ka buss edasi järgmisse linna otsustasime, et läheme edasi hommikul. Ilma mingite eriliste vaatamisväärsusteta jällegi väga vaikne linn, sõime-jõime paaris kohalikus puhvetis ja kebisime magama.

Luang Prabang - Laos

Nüüd jätkus bussisõit vaid mägede vahel, ei teagi täpselt palju kilomeetreid aga mingi 6 tundi hirmu. Tee oli täis lahedaid väikseid bambusekülasid mis paiknesid kalju serval ja igal ühel oli oma miljonivaade.Luang Prabang iseenesest väga ilus, jällegi selline turistikas. Raamat ütles selle kohta et prantsusepärane fotograafide lemmik.




Kohe keset linna kõrgus mäe otsas mingi tempel, ronisime sinna päikeseloojangut vaatama ja sealt oli ka väga hea vaade linnale. Õhtul kella 4-st kolis siseturg ümber peatänavale kuni kella 10-ni. Pole elu sees nii suurt ja nii vaikset turgu näinud, üksikud huvilised, keegi midagi ei räägi, piinlik vaikus turul, keegi midagi kõva häälega ei paku. Peale 10-t kadus turg sama vaikselt nagu ilmus. Mingit suuremat ööelu selles linnas ei leidnuki va paar baari mis samuti pakkusid joogipoolist vaid 12-ni.

Järgmisel päeval tegime jalutuskäigu jõekäärus ja külastasime kuningapaleed. Tuk tuki vennad pakkusid kõik trippi 30 km kaugusele waterfall-i vaatama aga me ei viitsinud, sest suure tõenäosusega seal jällegi vaid mingi nirekene praegusel kuival ajal.

Linna peal kallasid lapsed ämbritega möödujaid veega üle ja soovisid head uut aastat.
Leidsime ka koha kus sai sauna minna, „Lao Red Cross“, mis kujutas endast aurusauna mis oli rikastatud igasugu ürtidega. Päris hea sai, korraks peatas isegi higistamise.

Õhtul kordus jälle sama turuvärk. Ja see valus vaikus hakkas juba vaikselt närvidele käima, vaikuses kostus vaid oma tuk tukis pikutavate tegelaste vaiksed sosinad või hüüded et äkki soovid midagi…. mida iganes.Kiire otsus jälle, et edasi järgmisse linna.

Olime vahepeal ka uurinud et kas on lahti kõige põhjapoolsem piiripunkt, raamat ütles et see pole avatud välismaalastele, aga kui otsid seikluseid siis peaks kuidagi ikka võimalik olema ning samuti kõik turistiinfo kohad väitsid et kui viisa on siis saab läbi. Kui läbi ei saa siis see tähendaks mitmepäevast tagasiteed. Meil oli viisa olemas nii, et ei tohiks probleeme olla, seega võtsime suuna põhja ja järgmisse linna.

Vang Vieng - Laos

Algne tasandik muutus peagi mägiteeks. 3 tundi hirmu ja olimegi kohal. Leidsime suht ruttu normaalse hotelli. See linn on ikka puhas turistikas, kuulus paljude koobaste, trekkingu ja tubingu poolest. Kõik kohad olid täis hotelle ja söögikohti, ja söögikohad polnud ka tavalised lauad vaid lamamislavatsid ja valdavalt igal pool näidati telekas komöödiasarja „Sõbrad“ ja ühes kohas ainult multikaid.
Tegime kiire söögi, rentisime motikaid ja kohe mingeid koopaid vaatama.Koobaste äri oli siin ikka tõsine, juba esimeses kohas pidi ostma kõigepealt motika parkimise pileti, siis veel ühe pileti (mis oli motika parkimisest odavam ja nagu hiljem selgus pargikülastuspilet), ning siis ülla-ülla pidi ostma veel koopa pileti.


Koobas täitsa lahe ja selle piirkonna üks suuremaid ja kuulsamaid. Koopa all oli ka mingi helehelesinine allikas kus sai kalju sisse ujuda ca 20 meetrit – käisime seal ujumas.Ka siin olid mõned lahedad pubid kus sai õltsi lasta.

Järgmisel päeval külastasime veel ca 5-6 koobast mis kirjelduste järgi kõik „most beautiful“ aga ei essugi, kõik olid väiksemad ja mõttetumad kui eileõhtune esimene koobas. Üks koobas oli vaid selline mis veel tähelepanu vääris – see oli paras laburint ja ilma giidita kus me peaaegu ära eksisime kuna pidime tagasi tulema sama radapidi – vahepeal pidi pugema sõna otseses mõttes läbi kitsastest kaljupragudest ja lõpuks pidi roomama – aga peale 10 meetrit roomamist otsustasime ümber pöörata (pigem tagurpidi roomata) kuna lõppu ei paistnud. Ja muidugi iga koopa ees seisis tont ja küsis 10000 sissepääsu eest ja ei jõudnud ära kiita kui ilus ja suur koobas. Meie muidugi mingi maani uskusime.

Õhtul läks jälle peoks, lõpuks kallati õllet sisse juba lehtriga. Seal töötasid läbisõidul olevad turistid, tasuta öömaja, söögi-joogi ja motika eest. Uurisin ka seal baaris et kas saaks mingi aeg töötada aga kahjuks oli hetkel kõik kohad hõivatud veel paar päeva, aga niikaua ei tahtnud siin linnas enam viibida ilma töötamata, seega tuli kiire otsus hommikul järgmisse linna kolida. Täitsa toredad ülejõe peokohad olid selles linnas ja muidugi ka palju turiste.

Vientiane - Laos

„Sõbrad teiega on hea,
aga elu samme seab,
….“

Bahh 35 kraadi jälle, mitte midagi ei liiguta aga higi jookseb ikkagi.
Kui Tais oli ca 60 miljonit inimest, Cambodias ca 13 miljonit, Vietnamis ca 90 miljonit, siis Laoses vaid ca 6 miljonit. Esmamulje Laost on väga positiivne: kohalikud on kõik väga sõbralikud ja ei ole üldsegi pealekäivad – kui sa ikka ei soovi osta siis jäetakse rahule. Pealinn Vientiane ise on ka nagu üks tagasihoidlik väikelinn – rahu ise. Leidsime kiirelt ka rahaautomaadi, et veidi kohalikku oleks. 1$=8200 kip-i. Seadsime ennast linnas hotelli sisse ja läksime linnapeale, et üks suur ja külm õlu võtta kohalikus jõeäärses turukohvikus. Enamus õlut-sööki võtsime turul „merevaatega“ söögikohtades: nimelt õhtul pimedas tundus, et linna jõgi on suur ja lai aga hommikul ilmnes, et on lai küll, aga peaaegu täiesti kinni kasvanud. Tegelikult on hea olla tagasi palavas kliimas. Üle pika aja nägime me ühte korralikku vihmasadu õhtul kui olime juba hotellis tagasi – see siis oli vist alles teine vihmasadu meie ligi kuuaja jooksul, kiire ja korralik.

Palju ringi toimetada ei jaksanudki, ei paistnud erilist mürglit ka kuskil olevat.Järgmisel hommikul võtsime kondimootoriga „dirty bike-d“ ja läksime Birma saatkond otsima et ehk õnnestub viisa ära teha, aga kuna kohapeal selgus et alles homme ja et võtab aega 3 päeva siis loobusime sellest mõttest, sest kindlasti ei tahtnud siin linnas nii kaua veeta.

Edasi sai külastatud veel paari ilusat kohta (linna vaatetorn, tempel ja purskkaevud) ja tahtsime ka Laose rahvusmuuseumisse jõuda aga see pandi nina ees kinni.
Polnudki suurt rohkem teha. Kuna hotelli vastas oli wifi ja massaz siis sai seal konte pehmendatud veidi.Homme võtame suuna Vang Viengi.