Edasi viis meid teekond järgmisel päeval rohkem kõrbesse. Esmalt suundusime Massada rahvusparki. See kujutab end Surnumere kaldal mägiplatool asetsevatkindluslinna. Rajatud juuda kuninga Heroodese ajal ja oli viimane koht kusroomlastele vastu hakati. Linnakus, kus elas ca 1000 inimest olioskuslikult ehitatud kõik vajalik: toidulaod , kirikud, tohutult suuredveetsisternid (asub ju kõrbes), isegi saunad ja paleed kallite külalistevastuvõtuks.
Legendi järigi piirati linn roomlaste poolt ümber. Kuna põgenemisvõimaluspuudus valiti kodanike seast 10 meest, kes selleks, et pääseda orjusestesmalt kõik linnaelanikud ning lõpuks enese tapsid .
Mägiplatoolt alla viiv ussitee.
Märkimisväärne on ka veel see, et kuigi kindlus asub merepinnaga üheltasapinnal, on ta ometigi ca 500 m kõrguse mäe otsas - Surnumeri asub ca500 m merepinnast allpool.
Kui üles lasime end laisalt köis-raudteega sõidutada, siis alla tulimejala mööda ussiteed. Selles kuumuses oli seegi paras katsumus.
Järgmiseks kihutasime Surnumere äärde looduslikku spaasse, et nautidasealseid mõnusid. Vesi surnumeres on lausa vastikult soolane. Silmasattudes võttis see 10-15-ks minutiks pimedaks.
Kõgepealt ürtasime niisama ujuda - täiesti võimatu ülesanne, pool kerekogu aeg veest väljas, soolasisaldus ikka nii suur. Kui proovida püstiolla, nii et põhja ei puutu siis istud nagu kork vee peal ja võid vabaltajalehte lugeda.
Sealsamas kõrval oli ka mudaauk, kuhu rõõmsasti sisse ronisime ja mõnuga püherdasime. Täpselt nagu väiksed mustad põrssad. Soolakristallid olid kaseal nii suured, et kui kõvasti hõõruda, siis on oht end korralikultkriimustada.
Viimaks käisime veel naturaalses kuumavee allikas. Temperatuur ca 38 kraadi ja tunnenagu saunalaval.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar