Istanbul - Türgi (by Andri 4.-10. juuni 2008)

Vahemaandumine Dubais ja olimegi õhtuks Türgis. Õnneks jällegi Emirates oli omal tasemel ja ei petnud meie ootusi – söök ja jook oli endiselt väga hea ja sai kõhu mitu korda pungil täis süüa ülihead toitu ning samuti tähistasime lennukipeal oma 90ndat juubelit mõningaste veinide ja gin-tonikutega. Nimelt startisime oma reisule 4. märtsil ja täna on 4. juuni ehk 3 kuud Euroopast eemal täpselt.

Istanbuli lennujaamas saime tunnikese oodata kuni saabus meie Kata-kallike:) Läksime metrooga lennujaamast kesklinna suunas. Mina hüppasin poolel teel maha ja vahetasin trammi. Vaito ja Kata aga põrutasid edasi bussijaama suunas, et uurida kas läheb mõni ööbuss Istanbulist nende Pamukkale suunas – ma küll seda väga ei uskunud, aga võta näpust, nad saidki bussile ja nii meie reisuteed lahku läksidki – mina veedan oma 7 reisupäeva Istanbulis ja nemad jõuavad 4 päevaga Türgi teise otsa, et lennata edasi Israeli.

Ma olin oma hotelli Istanbulis juba neti kaudu hostelworld lehel ära bronnind Istanbuli südamesse Sulthanahmeti tsentrisse (nagu vanalinnamoodi rahulik linnaosa paljude sultani haaremitega ja vaatamisväärsustega) Bahaus hostelisse dorm tüüpi tuppa. Esmimese öö olin 6 inimese toas kus olid täitsa lahedad tegelased koos - samuti mitte „pühapäevaturistid“ kes külastavad ainult Türgit vaid ikkagi reisijad (üks poolakas, kolm USA-kat ja keegi veel keda ma ei näinudki). Olin lendamisest suhteliselt väsinud ja jäin ca peale 00-i magama. Hommikul oli korralik hommikusöök kus jällegi oli täitsa toredaid reisitegelasi söögilauas oma lugusid rääkimas. Kolisin oma toast ümber uude 4 kohalisse tuppa ja läksin linnaga tutvuma.

Istanbul meeldib mulle väga just sellepoolest, et siin saab korralikult süüa – iga nurgapeal saab osta korralikku türgi kebabi kus sees on LIHA mitte ainult mingi riisipläga nõgestega nagu me Aasiapool sõime:) Samuti meeldib mulle siin kuna siin on türgi saunad mis olid mul reisi algusest plaanis külastada: super ju! Paras koht kus Euroopa kultuuriruumi uuesti sisse elada ja koju tagasi suunduda.

Külastasin erinevaid vaatamisväärsuseid, nagu näiteks:
Arheoloogia muuseumit, mis on üks maailma arheoloogiaväärtuste rikkamaid muuseumeid kus oli tõesti väga palju käia ja näha: igasugu muumiaid ja kivikirste, skulptuure ning muid vidinaid. Tõesti lahe ja suur koht kus tuleks ära käia Istanbulis olles!

Edasi külastasin Mosque-spice turgu mis oli tõesti lahmakas ja paksult kaubitsejaid täis.

Galata vaatetornist avanes suurepärane vaade Istanbuli linnale ja oli täitsa huvitav. Ehitatud juba 1348 aastal ja 62 meetri kõrgusel merepinnast. Torn ise oli vast siis madalam, sest ta asus mäe otsas.

Külastasin veel mõningaid vägevaid suuri pühakodasid-mošeesi ja läksin tagasi hotelli.

Ütleks siiski, et päeva naelaks minujaoks jäi türgi saun. Kuna ma juba selline suur saunasõber olen ja tõelises türgi saunas polegi veel käinud oli kogemus mulle väga huvitav. Leidsin neti kaudu ja oma kaardilt sellise koha nagu Cinili Hamam Türgi saun aastast 1546, mida nad väidavad olevat üheks suuremaks ja ilusamaks arhitektuuriliseks saunanäiteks Ottomani ajastust. Lähed sisse ja saad oma riietuskabiini kus mähid endale linase rätiku ümber. Edasi juhatati mind sauna uksest sisse. Esialgu ei saanudki aru mida ma tegema pean seal ja kuhu minema. Saunas samuti kedagi polnud. Õigemini esialgu ma ei saanudki aru kus see saun siis on:) Sisenesin ühte suurde 18 meetrit kõrgesse kuppel laega ruumi kus keskel oli suur marmorkivi. Natuke olen ikka saunade kohta kuulnud ja lugenud ja aimasin, et sinna peaks vast pikali heitma. Segadust tekitas ainult see, et sealt ruumist läks veel üks uks kus peal oli kirjas “sauna“. Läksin sinna sisse aga seal oli külm ja pime – see vist ikka pole saun. Niisiis heitsingi soojale marmorkivile pikali. Esialgu tundus, et seal suures kergelt soojas ruumis pole võimalik higistada, aga peale ca 10-15 minutilist vedelemist seal kivil olin ikka korralikult higine. Peagi saabus saunaruumi saunamees-massöör. Siuke suure kõhu ja vuntsidega türklane. Kamandas mu kivilt maha seinaääres asuva marmorkraanikausi nurgakesse istuma. Valas mu veega korralikult üle ja kraapis kareda kummi-käpikkindaga puhtaks. Seejärel tagasi marmorplaadile siis vana tegi korraliku jõulise lihas-kondiväänamis massaži – tõesti väga hea. Vana ise elas vist rohkem kaasa kogu protseduurile ja lalises pidevalt midagi türgi keeles. Paar sõna ikka rääkis inglise keeles kaa – „good“ „yees“:) Ikka tunned, et on väänatud ja käänatud sind, mitte nagu tavalised nahapealsed mudimise massažid. Pigistab ja venitab korralikult kõik lihased läbi ning väänab jalad-käed seljataha. Ise oled kõhuli nagu kirjamark marmorkivil. Seejärel kamandas vana mu jälle tagasi kraanikausi juurde põrandale istuma, kus ta mu korralikult puhtaks pesi seebi ja veega – ise ei pea midagi tegema. Sellega oligi siis sauna protseduur läbi ja juhatati mind tagasi eesruumi kus mind rätikutesse sisse mähiti nagu muumia (ka pähe seoti rätik) ja anti juua soodavett ning jäin mõneks ajaks lamamistooli vedelema-jahtuma. Pärast kui ära hakkasin minema ei teadnud ma, et tipi jätmine on seal kaa kombeks. Massööri vana midagi küsis ja rääkis oma türgi keeles, aga ma ei saanud aru. Lõpuks kõlas kuskil lauses „tip“ ja siis tabasin ära, et tuleks massöörile ka raha jätta. Nii viskasingi talle viieka (ca 40 krooni) ja oli vana õnnelik. Saun ise oli 25 (paarsada krooni siis) ja täitsa väärt. Lubasin, et tulen korra veel, aga eks näis – meeldis küll ja täitsa võimalik, et lähengi uuesti.

Natuke veel kolasin linnapeal ja sõin ning tagasi hotelli. Olin päeva ringitrampimisest suhteliselt väsinud ja läksin magama ära ilma, et oleks ööelu vaatama jõudnud minna.

Hommikul ärgates olin välja maganud ja külastasin kõige vägevamat sultani paleed Istanbulis: Topkapit sultan Ottoman impeeriumi ajastust. Suur ala ja palju kõrgete lagede ja nikerdustega ruume, aga ei midagi sellist, et oleks kuskil imestusest istuli kukkunud, aga tore siiski oli vaadata kuidas sultanid omalajal elasid ja tegutsesid seal 15-19 sajandil oma haaremis ja pidasid seal vist sadu naisi.

Suuri jalutuskäike ei viitsinudki rohkem teha – käisin turul, vaatasin veel mõningaid vaatamisväärsusi ja tsillisin niisama ja sõin-jõin oma hotelli „Katuse baaris“ kebabi-õlut.

Õhtul võtsin ette väikese retke Ortaköy linnaosasse Istanbulis, mille kohta raamatus räägitakse, et üks vingema ööelu-meluga koht. Kohale jõudes keeras ilm paraku käest ära ja hakkas vihma ladistama nagu oavarrest. Niisiis pikka pidu ei teinudki – tegin tiiru peale ja klubide-pubide rajoonile (no neid veidi tõesti ole seal) ja läksin ca südaöö paiku tagasi.
Ortaköy asub Bogazici silla juures mis on üks maailma suurimaid rippsildasid ja ühendab Euroopat ja Aasiat. Tegin seal vihmas mõned ööpildid sillast ja teiselpool silda paistvast Aasiast – oli tõesti lahmakas ja ilus suur sild.

Järgmine hommik pidin oma hostelist välja kolima kuna selleks päevaks oli hostel täis. Eelmine päev uurisin ületee asuvast „Big apple“ hostelist kas neil on mulle kohta järgmiseks päevaks ja kas ma saaks ära broneerida omale toa. Öeldi, et on küll ja vabu kohti on palju ja pole vaja ette bronnida. Niisiis läksingi heauskselt sinna ja ütlesin, et ma nüüd tuleks. Sellepeale öeldi, et neil on täis hostel – no krt see ajas küll vihale. Niisiis kolasin veidi linnapeal ringi ja sain „Mavi“ hostelisse rooftop 30 kohalisse dorm tüüpi tuppa endale 8 euri öö kolmeks ööks ööbimise – see ööbimiskoha vahetus on nõme ja aegavõttev tegevus, aga õnneks nüüd on sellega mured murtud. Täitsa lahe koht ja lahedad tegelased peatuvad siin (backpackerite koht ikkagi ju).

Õhtul tsillisin silla-aluses kõrtsus veidi – päikeseloojang, live muusika, jalgpall ja õlu:)

Siis hiljem istusin kohalikus kõrtsus linnapeal ja vaatasin Türgi-Portugal jalgpalli EM mängu. Kõikides linna pubides vist mängis vutt telekast sellel laupäeva õhtul Istanbuli linnas ja nii ühinesin ka mina suursündmust vaatama kuhugi kohalike sekka kohaliku pubisse. Paraku Türgi kaotas 0:2 ja see oli suur tragöödia Türgile: küll nad sõimasid ja lalisesid türgi keeles. Pärast küsiti kust ma pärit olen ja kelle poolt olen. Ütlesin et Eestist ja Eesti koondise poolt siis lepiti selle vastusega. Arvan, et kui oleks öelnud, et Portugalist või Portugali koondise poolt siis vist oleks mind elusalt vardasse aetud ja kebabiks tehtud:)

Järgmine hommik oli ilus ilm ja pealegi pühapäev: muidugi mõtlesin, et teeks ühe rannapäeva ja peesitaks veidi mereääres – aitab ringi kolamisest ja vaatamisväärsustest! Olin eelnevalt kohalikust turistiinfost uurinud kuidas randa saab: lähed trammi lõpp-peatusesse ja sealt tunnike nr 25E bussiga rannikutmööda edasi ja jõuad Kilyos nimelisse linnakesse mis pidavat olema parim rannarajoon Istanbulis. Nii ka tegin, aga minu kurvastuseks ei sõitnud buss teps mitte kohale randa vaid sõitis mööda teelõigust mis viis rannani – hea et ma seda märkasin ja maha läksin Sariyeris. Edasi ma ei teadnud kaa kui kaugel ma rannast olen. Ranna linna suunas läks tee ülesmäge ja ma ei uskunud eriti, et siin Türgis randasid mäeotsas peetakse. Peale kilomeetrit jalutamist sain selgeks, et rannani on ilmselt ikka palju maad. Küsisin kohalike käest ja öeldi, et 7 km on rannani. Noojah – väärt info turistiinfost. Hääletasin teeäärest minibussi mis sõitis Sariyer-Kiliyos liini ja oli puupüsti täis – mäest üles ja mäest alla. Rannani jalutada oli kaa mingi tugev kilomeeter-paar. Ja ega siin ei ole sedasi, et lihtsalt lähed randa – mingi piletite süsteem kaa veel: vana küsis 20 plärakat randa sisenemise eest (ca 170 krooni). Saatsin ta nö pikalt sellepeale ja ütlesin, et ma ei taha mingi lux rannaalale siseneda vaid lihtsalt jalad korra liivasisse pista ja ujumas käia. Läksin edasi, kuid kogu rannik on ära piiratud ja mereäärde saamiseks pead maksma. Järgmises kohas küsiti randa mineku eest 7 plärakat (ca 60 krooni) – okei maksin ära ja randa. Aga mu rõõm jäi üürikeseks, sest kui olin randa jõudnud ja oma bambusteki maha laotanud, kattus taevas äikesepilvedega ja hakkas vihma tibama. Enne seda jõudsin korra ennast vette ikka kasta. Ega midagi – asjad kokku ja tagasi suunda, sest vihm hakkas järjest tihedamaks minema. Sain tagasi ühe bussiga üle mägede ja siis 25E-ga Sultanahmeti suunda. Tagasitee oli väga vaevaline: ainult ummikud. Loksusin oma paar tundi bussis ja siis sai siiber ning kõht oli tühi: ca 4-5 km enne sihtkohta läksin maha Ortaköyas Bogazici suure silla juures mis ühendab Euroopat ja Aasiat. Ostsin endale ühe suure täidetud ahjukartuli (väga hea oli). Kihutasin jala edasi kodupoole bussidest mööda nii et tolmas. Huhh: jube päev. Miski ei läind nii nagu lootsin. Enam iial ma ei lähe Istanbulis olles randa. Juba kell 17 õhtul olingi hotellis tagasi, kui arvestada, et kell 10 läksin välja ja ca 15 minutit sain rannas olla – super ju. Ega rohkem see õhtu teha ei viitsinudki.