Bagan - Myanmar

Teed olid jubedad, tihtipeale pidi buss kinni pidama ja laiema koha peal vastutuleja läbi laskma. Hommikul jõudsime siis öise bussiga Baganni. See väike linnake oli täiesti midagi muud kui Yangon. Ei olnud indialasi enam, väga puhas, vaikne, hobukaarikuid täis igal sammul (nagu kohalikud tuk-tukid).

Otsisime siis ühe soovitatud koha üles ja jäime sinna paikseks. Hotellist saime kohe vajaliku info kuidas olla ja mida teha. Ei jäänudki pikalt venima, peale kiiret hommikusööki võtsime hobukaariku ja panime ajama.

Bagan kujutab siis endast 42 ruutkilomeetri suurust maaala millele oli kunagi mahutatud ära 4400 templit ja mis enamus oli ehitud ca 800-1000 aastat tagasi. Säilinud on tänaseks ca 2300 neist. Suure hävitustöö tegi 1975-ndal aastal 6,5 palline maavärin.

Selle vaatamisväärsuse rivaaliks peetakse Angkor Wat-i Cambodias. Bagani templid on küll suuremalt jaolt pisemad ja nad paiknevad rohkem lähestikku mis aga tekitab väga lahedaid vaatepilte eriti päikesetõusude ja loojangute ajal.

Tegelikult on see vaatepilt kirjeldamatu, veetsime neid uurides ja lihtsalt vahtides 2 päeva. Mõne suurema templi otsast nägi päris kaugele ja kuni silmapiirini paistsid vaid tornid. Teisel päeval rentisime jalgrattad, sest see hobukaarik polnud väga võimeline kaugele liikuma, kippus ära väsima. Jalad ei pidanud ka vastu nagu pildilt näha, pidi vahepeal parandama.

Aga inimesed jällegi täiesti uskumatult sõbralikud, toimetavad kogu aeg ette-taha, et kõik oleks korras, kogu aeg naeratavad, väga viisakad, alati puhtad ja kasitud jne.

Võtsime ka ette veel tripi 55 km kaugusele ja 1520 m kõrgusele Popa mäe otsa, kus asus klooster, seal oli ka super vaatepilt ja lihtsalt oli lahe vahtida kaugusesse ja vahelduseks oli kuumusele ka seal päris talutav temperatuur.

Naljakas oli ka veel see et me olime seal peaaegu ainukesed turistid, kohtasime mõningaid vaid templeid külastades ja ka õhtuti olid söögikohtades vaid kohalikud – kuigi enamasti olid ka kõik söögikohad lihtsalt tühjad.

Ja veel oli naljakas, et kui alati on kehtinud reegel et õlu on odavaim alkohol siis siin oli vastupidi, kui õlu maksis 13-18 krooni siis kõik koksid olid 9 krooni. Sai siis üks õhtu koksidele ka tiir peale tehtud, ei saanud ühtki halba sõna öelda. Sai ka kohaliku mojitot joodud, mis ei ole küll suurem asi, aga siiski rummi jook ju.

Edasi ostisme lennukipiletid Hehosse et sealt edasi minna Inle-sse.

Yangon - Myanmar e. Birma

Hommikul siis vara üles et jõuda 7-sele lennule. Pool und veel silmas kui taksoga lennujaama kihutasime - takso lendas 140 –ga mis oli jälle midagi uut.

Lend Yangoni võttis ca 2 tundi. Lennukis oli küll vaid paar kohalikku aga ülejäänud turistid olid kõik kõrvalmaadest nii et meie ainukestena valgenahalised.

Lasime siis end taksol kesklinna sõidutada. Liiklusvahendid siin linnas olid ikka tõelised liikuvad plekikärakad mitte autod.

Esmane ehmatus lõi ikka täiega pahviks, võttis ikka nac aega enne kui mingile selgusele sai kuhu me õieti olime sattunud. Pool elanikkonnast olid indialased, kõik mehed kandsid seelikumoodi asju nagu indiaski (nimetatakse vist longyi), naised ja lapsed määrivad oma nägu omavalmistatud thanaka puust tehtud puudriga päiksekaitseks, peale mida paistab nägu nagu pahtliga kokku määritud. Nagu indiaski närivad mingit rohelise lehe sees olevat tubaka-alkoholi-sidrunikivide segu nii et suu koguaeg täis mingit punast jama. Peale närimist sülitavad nad selle jama kuhugi maha, nii et terve linn on neid punaseid plekikesi täis. Räpane nagu India - olin oodanud totaalselt miskit muud. Aga jah egas meil ju polnud selget pilti mis maa see õieti on. Teadsin vaid varem seda et seal palju rahutusi ja et seal valitseb hunta militaarkord. Ja vahepeal kahtlesime juba kas ikka tasub sinna minna. Lõpuks oli meie otsus et mis iganes seal ka on me lähme sinna.

Selle otsuse õigsuses veendusime üsna kiirelt. Nii et kui kellegi on küsimus oma reisiplaane sättides et kas see maa lülitada oma reisinimekirja või mitte siis igal juhul on see koht kuhu kindlasti peaks minema.

Olles esimesest ehmatusest üle saanud ja suheldes veidi kohalikega leidsime lõpuks ka koha kus raha vahetada, ei saanud küll parimat kehtivat kurssi aga nojah, mis seal ikka. Otsustasime ka, et kuna meil on niivõrd vähe aega selles hämmastavas riigis siis paneme kohe samal päeval edasi oma esmase sihtkoha poole milleks on Bagan.

Tarides oma seljakotte seljas ja higistades looma moodi saime jutule väga mitmete tegelastega kes kõik juba algusest peale olid rohkem kui sõbralikud, abivalmid jne. Saime bussipileti mingist linnapealsest bussiärist. Bussijaam ise oli ca 15 km kaugusel linnatsentrist ja sinna sõitsime kohaliku pickup logudiku kastis – see on kohalik linnatransport. Bussijaam oli ka hämmastav – tänavate kaupa 100 erinevat bussifirma boxi ja paksult suuri busse täis. Piletit näidates juhatati meid õige boxini.

Tankla enne pikale bussireisile asumist

Ostsime endale täispuhutavad peadhoidvad padjad, et kuidagigi bussis paremini und saada. Peale ca 3 tundi ootamist läkski buss teele.

Bangkok - Thailand

Õhtul sai veel KhaoSan-il degusteeritud igasugu toite tänaval ka igasugused grillitud sitikad. Ja ka grillitud maisi polnud ma varem proovinud.

Aga tagasi Bangkokis ikka endise murega, et ehk õnnestub teha Birma viisa. Kuigi travel agendid siin olla spetsialiseerunud kiirete Birma viisade tegemisele, otsustasime ikka ise kohale minna asja uurima. Panimegi siis hommikul saatkonna poole teele, aega võttis mingi paar tundi et jõuda letini ja saada teada kas me saame viisa või mitte. Oh seda hullu bürokraatiat küll. Aga lubati vähemalt et järgmisel päeval saab kätte. Kuna meil olid juba lennupiletid ostetud siis ei olnud meil palju variante, et kas saame viisa või tühistame oma lennu.

Hiljem sai tehtud jalutuskäik veel hiinalinnas, paadiga jõgepidi üles. Praam tundus vähemalt kõik-see lihtsam, kiirem ja ka ikkagi väga odav. On ka linnaliini bussid, aga noh see võtab ka ikka aega ja ega nad päris täpselt ise ka ei tea kuhu sõidavad. Olime juba tuvastanud õige bussi ja roninud peale kui piletit ostes tegelane räägib, et ei ta ei lähe sinna. Et hoopis mingi teine number buss. Hiljem selgus et ikkagi olime õige bussi peal olnud.

Õhtul sai tehtud veel jalutuskäik linna peal ja tehtud mõned öised linnapildid.

Järgmisel päeval jalutasime veidi KhaoSani piirkonnast põhja poole ja järsku jäi ette loomaaed. See loomaaed oli küll vingeim mida ma siiamaani näinud olin, igale tegelasele oli omamoodi lahe koht ehitatud. Polnud küll kõige suuremad pesad aga see-eest väga lahedad. Esimest korda sai nähtud näiteks seda pika koonuga sipelgaid õgivaid tegelasi ja igast teisi elukaid.

Hiljem võtsime jõemarsa ja kihutasime viisade järgi. Viisa käes ja õnnelikud külastasime ka State Toweri 64 korrust, et saada pilk linnale, kahjuks see avati alles õhtul kohvitamiseks ja me saime teha vaid mõned pildid läbi klaasi, aga lahe vaatepilt oli see sellegipoolest. Väidetavalt oli see torn kõrguselt teine Bangkokis.

Edasine ülesanne oli saada dollareid Birmasse minekuks kuna Birmas ühtegi rahaautomaati pole siis pidime dollareid piisavalt kaasa varuma. Aga see Tai bahti vahetamine dollariks ei olnudki niisama lihtne. Esiteks enamus rahavahetusi ei müünud vaid ainult ostsid dollareid ja need kes ka müüsid neil lihtsalt polnud dollareid, nii me siis otsisime ja möllasime päris pikalt ringi kuni lõpuks suutsime oma varud tekitada kahes erinevas kohas. Seal oli teisigi veel sama probleemiga. Õhtu kujunes nagu ikka – linna melu, linna elu.

Palju nalja sai igasuguste tegelastega kui nemad pakkusid meile ping pong show-d siis meie küsisime et kui palju nemad maksavad selle eest meile, läks enamasti palju aega kuni nad aru said mida me küsisime aga peale seda oli jutt ruttu otsas kah.

Enivei homme Birmasse nii et varakult magama.