Põhjas - Iisrael

Matkamõnudest maitse suhu saanud, tahtsime midagi veel proovida. Nii keerasimegi järgmisel hommikul autonina põhjas asuva rahvuspargi poole.



Ega Iisrealis nii lihtne rajale saada polegi. Pead ikka tõestama, et hakkama saad.
Triinu ikka õpetas, mida öelda ja mida mitte. Veekotid seljas ja sandaalid jalas nägime usaldusväärsed välja küll. No see on suhteliselt tavaline, et Sulle ette öeldakse kaua raja läbimine aega võtab ja palju sa selle aja jooksul jooma pead. Meile võib see kontrollimine ja õpetamine tunduda veider aga pärast seda, kui ma kõrgetes kontsades tibisid nägin, kellel ka soov oli rajale asuda ei imesta ma enam millegi üle.

Meie valitud raja läbimine pidi aega võtma 4-5 tundi. Me saime 2 tunniga hakkama . Algas see teekond läbi hobusekoplite kivist rada pidi ning siis laskusime kanjoni põhja, kus olid lahedad looduslikud basseinid.

Kuna matk kestis plaanitust vähem, otsustasime ümbruskonnas veel ringi vaadata. Põikasime sisse mingisse kirikusse aga põgenesime sealt õige pea. Ei saanduki aru, mis kirikuga tegu, uurisime hiljem teadjamatelt aga ei osanud keegi eriti aidata. Hiljem on lihtsalt meelest ära läinud uurida.

Edasi sõitsime mäele, kus vaaateplatvorimilt on näha Süüria piir, taamal paistis ka pealinn. Siin asus ka kohvik mille nimi oli "Coffee Anan" ja hulgim vanametallist kokku keevitatud kujusid.

Õhtusöögi koht oli samuti eriline. See oli ühe perekonna poolt peetav söögikoht, kõrval ka pood. Enamus pakutavast samas, või ümberkaudsetest taludes toodetud.
Kõik oli väga lihtne. Ei mingeid euronõudeid. Kohe laudade kõrval paistis aed kitsedele. Maksime fix summa ja selle eest sõime, palju jaksasime. Pakuti umbes 10 erinevat juustu, salateid ja koduveini. Kõik oli lihtsalt suurepärane.