Nagu kokku lepitud oli buss hommikul päris täpselt hosteli ees. Ja sõit algas. Bussis olid 2 giidi, kokk ja autojuht.
Tund aega hiljem oli teel järsku takistus. Teeremondi lõigul oli äsja olnud varing. Päris keisi. Õnneks olid siinsamas olemas buldooser ja höövel. Mehed aeti liikvele ja masinad pandi käima. Kulus ca 1,5 h ja kuigi vaikselt kogu aeg ikka veel varises, siis hakati autosid läbi laskma, nii mõnigi sai ülevalt kukuva kiviga pihta, õnneks ei midagi hullu. Sai meiegi bussike läbi.
Mõni tund hiljem tegime kohvipeause kuskil pisikeses külas, sõime paar kuklikest mis kaasas oli ja jõime teed/kohvi. Tutvusime sakslastega, pensionäridest abielupaar, Vetsu ees oli kohe pesakond äsjasündinud kutsikaid ...
... ja sealsamas ukse ees rippus ka mingi lihakäntsakas.
Tee peal tegime veel peatuse kohas nimega Ninamarca. Need ei ole vahiputkad, vaid hoopis inkadeeelsed hauakambrid, Kõrgemale soole. Avad suunaga lõunasse....
Vahepeatus Paucartambos
Peruu on ju kartulimaa, kui ma õigesti mäletan siis giid ütles et neil on erinvaid sorte ca 1600. Siin pildil on üks sort mida nad ka kuivatavad, et säiliks kauem.
Pealelõunal olime jõudnud üle kuru ja sisenesime Manu rahvusparki. Kõik muutus järsku, laskudes läks järjset udusemaks ja niiskemaks, aegajalt tuli kerget seenevihma.
Pimeadas jõudsime ööbimispaika asulasse nimega Pilcopata. Me olime laskunud ca 1000 m peale. Olemine oli kergem, mõnusalt soe ja niiske. Meile anti enda korrastamiseks enne õhtusööki tunnike. Mõnusas keskkonnas õhtusöök oli lahe. Jutud peruu elust olust, kokakasvandustest, poliitikast jne. Varkult magama sest äratus pidi olema kell 5. Aga kuna öö läbi ladistas vihma siis oli äratus veidi hiljem.
Teel Atalya sadamasse aeti meid mingi hetk jalutama, et saaks loodust uurda. Siin selgus ka et sakslased ei olegi meiega pundis vaid sõidavad pikemale dzungli tuurile.
Alles nüüd saime aru et see oli vaid meile korraldatud tripp, oma giid, oma kokk, oma paadimees ja veel mingid abimehed. ca 5 tegelast jooksid ja korraldasid meie elu.
Esiplaanil giid, paremal kokk, taga paadimees ja abilised.
Meie öömajake dzunglis, mis oli kohati korralikum kui mõned öömajad tsivilisatsioonis. Veega peldik, duss, head voodid jne,.
Ja söögimaja.
Termiidipesa.
Dzunglimaius, termiidid :) Tegelikult kohalikud kasutavad seda ka sääsetõrje vastu, hõõrudes termiidid nahale laiali.
Üks soov oli näha laisklooma. Laisk oli ta tõesti :)
Sipelgapesa kõrgel puu otsas.
Kohtumine Tarzaniga.
Ühel õhtul selgus et paadimees oli veidi lohakas ja unustas paadi madalikule. Nimelt vihmaga tõuseb jõe veetase väga kiiresti ja samas kui vihm lõpeb siis võib ka veetase sama kiirelt langeda. Lootuses, et hommikul vara saaks minna papagoisid vaatama, pidime aitama paadi madalikult vette. 6-si oli see paras tegemine. Mässasime mingi ca 2 tundi.
Aga järjekordselt sadas öö läbi ja seega oli eelmise öö ponnistus kasutu, veetase oli jälle endine.
Kakaovili. Kakao on tegelikult selle valge lima sees. Ja see lima oli selline mõnus lutsutamine.
Peab mainima, et meil vedas kõigega. Personaalne teenindus, tõsiselt hea kokk, mõnus giid. Me oleks nagu täiesti teise maailma sattunud. Pikad vestlused söögikordadel olid lahedad, sai palju teada kohaliku eluolu kohta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar